Standardtarkvara on tihti hea lähtepunkt. See säästab alguses aega ja annab sagedaste protsesside jaoks kasutuskõlbuliku raamistiku. Probleemiks muutub olukord seal, kus erandid, integratsioonid, heakskiitmisprotsessid või ajapikku kujunenud vastutused määravad igapäevatöö ning süsteem toimib enamasti ainult möödalahenduste kaudu.
Individuaalsed tarkvaralahendused tasuvad end ära siis, kui ettevõtted peavad pidevalt looma abislahendusi: käsitsi ekspordid, abitabelid, andmete topelthaldus, varjunimekirjad või süsteemist väljaspool toimuvad eriprotsessid. Just seal tekivad vead, tõrked ja varjatud käituskulud.
Seetõttu ei pea hea individuaalarendus kõike uuesti leiutama. See peaks modelleerima protsessid, mis majanduslikult tõeliselt toimivad, ning samal ajal korrastama andmemudelit, rolle ja tööloogikat nii, et lahendus ei hargne pärast esmast üleandmist uuesti. Tegelik väärtus ei peitu erisoovis, vaid arhitektuuris, mis ettevõtte igapäevaelu tõeliselt kergendab.